Laulu- ja tantsupidu on Eesti rahvuskultuuri tippsündmus, mille eesmärk on tuua kokku inimesed, kes kannavad edasi meie keele ja kultuuri elujõudu. Ometi jäeti üldlaulupeo ettelaulmiselt välja erivajadustega inimestest koosnev koor, sest korraldajate arvates peaksid erivajadustega inimesed otsima “teist laadi väljundeid”. 

Miks peavad erivajadustega inimesed 21. sajandi Eestis kultuurisündmusi pealt vaatama, selle asemel et nendes võrdsetena osaleda? Kultuurisündmused saavad olla ühendajad, kui selleks antakse võimalus.

Kolmeteistkümnest viipekeeles lauljast koosnev segakoor EPIK on ehe näide loovusest, pühendumusest ja eesti keele väärtustamisest. Keeldumise asemel võiks seda tutvustada rahvusvahelises meedias kui kultuuri edulugu.

Vaegkuuljad kasutavad viipekeelt, mis on osa Eesti keele- ja kultuuriruumist. Keeleseaduse kohaselt on eesti viipekeel riigikeele esinemiskuju. Viipekeele kasutajale on viiplemine sama loomulik kui rääkimine ja laulmine neile, kes viipekeelt ei kasuta. Miks peaksid viipekeele kasutajad otsima teistsuguseid väljundeid? 

Toetan õiguskantsleri arvamust, et ligipääs kultuurile peab olema tagatud kõigile. Laulu- ja tantsupeo sihtasutuse otsus, millega võetakse erivajadustega inimestelt võimalus osaleda, tekitab nördimust. On kurb, et sihtasutus, kelle ülesanne peaks olema kultuuri eestvedamine, tegutseb mõttemustrites, mis meenutavad nõukogude aega, kui ei mõistetud, et erivajadustega inimesed on meie ühiskonna võrdväärsed liikmed.

Seisukoht, et tavapärasest erinevatele kollektiividele peaks leiduma teistsuguseid väljundeid, jätab mulje, et erivajadustega inimesi ei soovita esinema. Kas me tõesti tahame näha laulupidu suletud ringina? Laulupeo algne eesmärk on liita, mitte lahutada.

See juhtum tõstatab laiema küsimuse: miks on Eestis endiselt keeruline tagada, et riiklikult olulised sündmused oleksid kõigile ligipääsetavad? Ligipääsetavus nõuab eelkõige tahtmist ja suhtumise muutust. Erivajadustega inimesi ei pea peitma, nagu seda tehti nõukogude ajal. Õiglane ja kasulik on kõiki kaasata.

Koor ei palunud erikohtlemist, vaid dialoogi, kuidas korraldada ettelaulmine viisil, mis austaks nii koori kui ka laulupidu. 

Laulu- ja tantsupidu võiks olla ühendaja, kultuuri kandja ja pakkuda elamusi ka neile, kes seni on olnud kõrvale jäetud.

Eesti riik peab seisma erivajadustega inimeste eest ka kultuurivaldkonnas. Me ei vaja ilusaid sõnu ja lubadusi paberil. Me vajame tõelist ligipääsetavust ja tegelikke tegusid.